Vana armastus

Nii paarkymmend millegagi aastat tagasi, kui mu vanim laps syndis, ja mina vaikselt äärmiselt rõvedast vaesusest välja rabelema hakkasin, oli esimene suurem ost korralik õmblusmasin. Nõukaaegsete õmblusmasinatega ja vanaema Singeriga olin lapsest saadik tuttav, aga Singer oli emale väga armas ja vene masina töökindlus ja -kvaliteet ei kannatanud mingit kriitikat. Voodipesusid ja mõni pikk seelik sai ikka õmmeldud, aga isegi mõne meetri jao sirge õmbluse korrektne otsast lõpuni teostamine oli nende masinatega võimatu.
Kuna riideid osta ma ei jõudnud, sest sissetulekud (algul miinimumpalk, siis nn dekreediraha ja lapsetoetus, millest ma suutsin ikkagi järelmaksu peale yht-teist osta) katsid kyll viletsate korterite yyri, yle jäi õige vähe, ja sekkarid olid täis sõna otseses mõttes kopitanud (ja siiski suhteliselt kalleid) kaltse, siis hakkasin kangapoodidest odavaid kangajääke otsima ja neist kodutekstiile õmblema. Lapitekkide jaoks oli Abakhani kangapoes huvitaval kombel mugavaid ruudukujulisi lappe, millest sai nii mõnigi tekikott ja kardin kokku vuristatud. Materjal oli kyll synteetiline ja värvivalikus ainult 3-4 kahvatut kollast, sinist ja rohelist, aga tol ajal oli see enneolematu võimalus. Kuna mu tutvusringkond oli väike ja kogenud käsitöötegijaid selles polnud, siis olid need tööd lihtsad, rohmakad ja puuduliku viimistlusega, aga jälle aga - tol ajal oli see võimalus, mida ma ahmisin ja kasutasin kylma käest tuppa pääsenud inimesena ahnelt ja õpihimuliselt.
Kui pere kasvas ja läks oma majapidamise aretamiseks, läks elu algul toredamaks, siis aga tekkisid igasugu aega ja muid ressursse õgivad probleemid majapidamise ja probleemsete kaaskodanikega, mistõttu käsitööga sain tegelda lyhikeste perioodide kaupa ja systeemselt millessegi syvitsi minek polnud võimalik. Ka praegu tuleb mul tihti käsilolev töö käest visata ja tormata olukorda päästma kas siis otseses või kaudsemas mõttes. Aga ma ei jäta jonni ja ei paki oma töid lõplikult kokku, et teistel oleks mõnusam elu!
Sygisel jäi mul köögiremont pooleli, sest kaela ja liigeste tervis läks halvaks, nagu igal sygisel - oktoobrist aprillini on ju kylm ja märg, ja pidev tuulutamine lõppes reumalaadse haiguse ägenemisega. Selle peale ma algul kapseldusin ja põdesin, siis aga hakkasin riidekappidest uusi sooje elamusi otsima. Mõnda läks prygikasti ja ahju, aga siis ...lõi vana õmblustööarmastus välja, sest kaltsukategooria seas oli mitu taaskasutuskõlblikku lina ja tekikotti. Novembris ostsin uue õmblusmasina, vaikse ja hästi reguleeritava Brotheri, ja alustasin lastele lapitekkide tegemist. Siis osutus, et alustatud töö jaoks sobivaid ilusaid kangaid on liiga vähe... Õnneks on täna ka kasutatud riiete poodide pakkumine hoopis teine maailm, ärakulunud värvi ja narmendavate servadega esemete vahel on ka ysna värskeid ja taaskasutatavaid tekstiile, mind huvitavad puuvillane voodipesu ja kardinad, millest on võimalik lapitehnikas töid teha, aga miks mitte ka seelik v särk suveks. Ja mis eriti mõnus - kui ma noorena puruvaesuse tõttu ostsin odavaimaid (ja kahjuks mitte just ilusaid) ja enamasti synteetilisi kangaid (eespool mainisin, et kaltsukates käsitöökõlblikke materjale polnud), kõige odavamaid masinanõelu, jämedust ja õmmeldavale materjalile sobivust vaatamata, ja suure rulliga overlokiniite ymberkerimiseks, sest RAHA, siis praegu saan endale lubada erinevaid nõelu vastavalt vajadusele, ja nn tavaliste rullidega niite, et niit sobiks kanga värvidega! Täielik paradigmanihe ja narratiivipööre! Ja kunagi kättesaamatult kallid käärid, kangalõikurid ja lõikamisalused on mul täna töölaual olemas! Ja internet täis detailseid õppematerjale ja juhendeid! Millises pimeduses ma varem ikka elasin!
........
Ja hyvale lugejale ajalootunni lõpetuseks pilt novembris noorema tytre jaoks alustatud lapitekist, mille aluskanga ja teostuse suhtes me mitu nädalat arutlesime ja variante kaalusime. Nyyd on asi nii kaugel, et lapiosa on valmis ja alusriie ning viimistlus kokku lepitud. Vanemale poisile on ka pealisosa kokku õmmeldud, tollele on veel vahe- ja alusmaterjal valimata. Noorem poiss tahab konkreetsemat asja, mille jaoks mul on osade toonidega kangaid puudu (haha), aga kardetavasti jõuab enne kevad kätte ja siis tulevad õue- ja metsamängud... 
Milline maailm, millised võimalused!
P.s. ma ikkagi koon ka veidikaupa, aga poolikud kudumid on hyvale lugejale näitamiseks liiga vormitud. Lapiteki osade õmblusi aga tuleb iga tööetapi vahel korrektse kokkupaneku jaoks maha triikida (asi, millest mul nn eelmise perioodi sees aimugi polnud!), nii et seda oli võimalik pildistada. Ohh, ma armastan värvilisi kangaid!

Comments

Post a Comment

Popular Posts