Sunday, August 1, 2021

Suveks õue

Juba väga mitu kuud hõljub mul peas yks mõte. Yhest suuremast ja ilusamast tööst, mille jaoks mul varem aega ega närvi polnud. Ja kuna tervis on mul suuremat musklijõudu nõudvate majapidamis- ja remonditööde jaoks kehva, pidin uuesti retseptivaluvaigistitega alustama, siis otsin igapäevase sõnnikuveo, eivabandust, teenindustööde vahele midagi kunstipärasemat. Selleks sobib hästi yks enneolematult peente detailidega palkmajaplokitöö. 
Kuna ma käsitöö tegemise tuba praegu kasutada ei saa, kolisin selle köögi õue, varikatusega terrassile. Väga mõnus,  koos rammusa maaõhu, kõigi loodus- ja tööstushäälte ning lõpuks ometi lopsaka rohelusega.
Iga töö tegemise juurde kuulub ootusärev mõnu arvutada materjale, joonistada skeeme ja teha erinevaid proovitykke. Seekord siis selline.

Sunday, March 14, 2021

Triibu ja ruudu

Kaua, kaua aega tagasi alustatud lapitekk sai täna hommikul valmis ja rahulolevad kunded asusid seda kohe ka tarvitama.
Kyll oli ilus seda õmmeldada. Kuna kangaid ma armastan, hakkan varsti aga järgmist tegema.

Tuesday, February 2, 2021

Vana armastus

Nii paarkymmend millegagi aastat tagasi, kui mu vanim laps syndis, ja mina vaikselt äärmiselt rõvedast vaesusest välja rabelema hakkasin, oli esimene suurem ost korralik õmblusmasin. Nõukaaegsete õmblusmasinatega ja vanaema Singeriga olin lapsest saadik tuttav, aga Singer oli emale väga armas ja vene masina töökindlus ja -kvaliteet ei kannatanud mingit kriitikat. Voodipesusid ja mõni pikk seelik sai ikka õmmeldud, aga isegi mõne meetri jao sirge õmbluse korrektne otsast lõpuni teostamine oli nende masinatega võimatu.
Kuna riideid osta ma ei jõudnud, sest sissetulekud (algul miinimumpalk, siis nn dekreediraha ja lapsetoetus, millest ma suutsin ikkagi järelmaksu peale yht-teist osta) katsid kyll viletsate korterite yyri, yle jäi õige vähe, ja sekkarid olid täis sõna otseses mõttes kopitanud (ja siiski suhteliselt kalleid) kaltse, siis hakkasin kangapoodidest odavaid kangajääke otsima ja neist kodutekstiile õmblema. Lapitekkide jaoks oli Abakhani kangapoes huvitaval kombel mugavaid ruudukujulisi lappe, millest sai nii mõnigi tekikott ja kardin kokku vuristatud. Materjal oli kyll synteetiline ja värvivalikus ainult 3-4 kahvatut kollast, sinist ja rohelist, aga tol ajal oli see enneolematu võimalus. Kuna mu tutvusringkond oli väike ja kogenud käsitöötegijaid selles polnud, siis olid need tööd lihtsad, rohmakad ja puuduliku viimistlusega, aga jälle aga - tol ajal oli see võimalus, mida ma ahmisin ja kasutasin kylma käest tuppa pääsenud inimesena ahnelt ja õpihimuliselt.
Kui pere kasvas ja läks oma majapidamise aretamiseks, läks elu algul toredamaks, siis aga tekkisid igasugu aega ja muid ressursse õgivad probleemid majapidamise ja probleemsete kaaskodanikega, mistõttu käsitööga sain tegelda lyhikeste perioodide kaupa ja systeemselt millessegi syvitsi minek polnud võimalik. Ka praegu tuleb mul tihti käsilolev töö käest visata ja tormata olukorda päästma kas siis otseses või kaudsemas mõttes. Aga ma ei jäta jonni ja ei paki oma töid lõplikult kokku, et teistel oleks mõnusam elu!
Sygisel jäi mul köögiremont pooleli, sest kaela ja liigeste tervis läks halvaks, nagu igal sygisel - oktoobrist aprillini on ju kylm ja märg, ja pidev tuulutamine lõppes reumalaadse haiguse ägenemisega. Selle peale ma algul kapseldusin ja põdesin, siis aga hakkasin riidekappidest uusi sooje elamusi otsima. Mõnda läks prygikasti ja ahju, aga siis ...lõi vana õmblustööarmastus välja, sest kaltsukategooria seas oli mitu taaskasutuskõlblikku lina ja tekikotti. Novembris ostsin uue õmblusmasina, vaikse ja hästi reguleeritava Brotheri, ja alustasin lastele lapitekkide tegemist. Siis osutus, et alustatud töö jaoks sobivaid ilusaid kangaid on liiga vähe... Õnneks on täna ka kasutatud riiete poodide pakkumine hoopis teine maailm, ärakulunud värvi ja narmendavate servadega esemete vahel on ka ysna värskeid ja taaskasutatavaid tekstiile, mind huvitavad puuvillane voodipesu ja kardinad, millest on võimalik lapitehnikas töid teha, aga miks mitte ka seelik v särk suveks. Ja mis eriti mõnus - kui ma noorena puruvaesuse tõttu ostsin odavaimaid (ja kahjuks mitte just ilusaid) ja enamasti synteetilisi kangaid (eespool mainisin, et kaltsukates käsitöökõlblikke materjale polnud), kõige odavamaid masinanõelu, jämedust ja õmmeldavale materjalile sobivust vaatamata, ja suure rulliga overlokiniite ymberkerimiseks, sest RAHA, siis praegu saan endale lubada erinevaid nõelu vastavalt vajadusele, ja nn tavaliste rullidega niite, et niit sobiks kanga värvidega! Täielik paradigmanihe ja narratiivipööre! Ja kunagi kättesaamatult kallid käärid, kangalõikurid ja lõikamisalused on mul täna töölaual olemas! Ja internet täis detailseid õppematerjale ja juhendeid! Millises pimeduses ma varem ikka elasin!
........
Ja hyvale lugejale ajalootunni lõpetuseks pilt novembris noorema tytre jaoks alustatud lapitekist, mille aluskanga ja teostuse suhtes me mitu nädalat arutlesime ja variante kaalusime. Nyyd on asi nii kaugel, et lapiosa on valmis ja alusriie ning viimistlus kokku lepitud. Vanemale poisile on ka pealisosa kokku õmmeldud, tollele on veel vahe- ja alusmaterjal valimata. Noorem poiss tahab konkreetsemat asja, mille jaoks mul on osade toonidega kangaid puudu (haha), aga kardetavasti jõuab enne kevad kätte ja siis tulevad õue- ja metsamängud... 
Milline maailm, millised võimalused!
P.s. ma ikkagi koon ka veidikaupa, aga poolikud kudumid on hyvale lugejale näitamiseks liiga vormitud. Lapiteki osade õmblusi aga tuleb iga tööetapi vahel korrektse kokkupaneku jaoks maha triikida (asi, millest mul nn eelmise perioodi sees aimugi polnud!), nii et seda oli võimalik pildistada. Ohh, ma armastan värvilisi kangaid!

Thursday, August 1, 2019

Trummelkraasimise mõnud

Juuni algul sain kätte e-bay kaudu Venemaalt tellitud trummelkraasi. See mudel on oluliselt odavam kui Euroopa omad, nii uued kui kasutatud, ameerika ja jaapani myyjatest ja vahendajatest yldse rääkimata. 
Ja youtube olgu ka õnnistatud. Õnnelikke trummelkraasiomanikke ja villakunstnike promovideoid leidub kuhjaga, neid tasub vaadata, sest trummelkraasi kasutamisel on omad võtted, mida mitte teades tulemust ei saa. Nt erinevate villade väikese trumli ALT sissesöötmine. Kiudude panek RISTI, mitte pikuti. Villa korralikult lahtinäppimine on ka tähtis, sest ykski masin ei tee imesid ja ketramiseks mõeldud vill peab olema yhtlaselt lahti harjatud ja tuustide-troppideta. Eriti, kui on soov saada yhtlast mitme villa segu. Ja eriti, kui on soov suure rattaga rootsi vokil kiiremat tempot teha, sest kogused.
Ma teen praegu tiibeti mastifit ja valget lammast, olgu koeraomanikud tervitatud ja õnnistatud, seda kõike jätkub veel kauaks. Kõigepealt panen lahtinäpitud lamba ja koera õhukese kihina masinasse, iga mõne kimbu tagant hoian väntamise ajal veel käsikraasi suure trumli peal, et harjamist kiirendada. Esimene kraas on alati ketramiseks liiga ebayhtlane ja tuustiline. Ma võtan selle villalindi maha, rebin väiksemateks puntideks ja söödan ristipidi, hõredaks venitatult, uuesti masinasse. Ketramise jaoks tuleb seda ysna hoolikalt teha 3 korda. Võiks ka rohkem, aga kuna 45-50 grammi villa peale kulub niigi 1 tund ja 20-30 minutit, siis pärast mitmeid katseid leidsin, et 4-5 korda kiirustades peale-ja-maha-kraasimisest annab parema tulemuse 3 korda hoolikalt kraasimine.
Piltide järjekord on jälle bloggeri isetegevus, esimesed 3 pilti näitavad alustamist, esimese kraasi tulemust, lahtinäpitud villa lisamist, 4-ndal pildil on selle protsessi lõppsaaduse varda abil trumlilt mahavõtmine, samas kui viimasel pildil on ilmekas näide väga pehme tallevillaga alustatud esimese kraasimise mahavõtmise eripärad. 
P.s. kas ma veel ei kirjutanudki, et käsikraasidele mahub 2-3-4 grammi villa ja protsess on seega palju aeganõudvam ja kurnavam?





Thursday, July 25, 2019

Mõtlen sokkidele


Pikk paus plogimises ei tähenda, et siinmajas enam yldse vokki kätte ei võeta. Märtsis läks kaelatõbi nii vastikuks, et segab lausa elu ja mõtlemist, aga ketramist ja kudumist ei sega see peaaegu yldse mitte. Majapidamisse tekkis vahepeal koeratäis punast karvamaterjali ja noore ammlamba villak. Koera ketrasin viimseni ära, tuli väga pehme peenike kohev kindalõng, saatja sai sellest 3 paari beeže pätikindaid ja jäi yle ka.
Mai lõpus tuli kohale Venemaalt tellitud trummelkraas. See teeb villa töötlemise ikka oluliselt kiiremaks ja sellest kirjutan varsti omaette loo. Aga tänaste piltide kohta teatan, et käimas on musta koera+lamba ja sinise tööstusliku  poolvillase 3- kordseks sokilõngaks korrutamine. Sinimustvalge.

Wednesday, December 26, 2018

Jõul

Lumine muinasjutuilm, pehme ja soe, sellist lumetekki ei näe sugugi mitte iga detsember. Loodan, et aial on lume all mõnus uni.
Pereliikmed on rõõmsad, sest lastel algas koolivaheaeg. Ma olen ka, peaaegu. Elu veidrused on minu enda muidugi hõredaks, seest tyhjaks ja pooletoobiseks teinud, aga see ei tohiks ylejäänud peret häirida.
Vanem tytar tuli kylla. Eile sõidutasin teda lumiste piltide tegemiseks ymbruskonnas ringi. Yhes võsasemas kohas tuli pekitihane ymber auto keksima.

Thursday, December 20, 2018

Tegin vahepeal yhe salli.

Meisterdasin kingituseks yhele Õpetajale.
Masin oli kolimisest ja pikast vedelemisest kannatada saanud ja pitsiagregaat tootis palju vigu, mida ma siis igal jumala mustrireal käsitsi parandasin. Aga tehtud ta sai.
Viimistlemise järel ei olnud aega pilti teha, aga protsessi miljöö siiski dokumenteerisin. 😁