Tuesday, June 18, 2013

Sallipoe aknal

Erinevad värvid, erinevad tulemused. Minu kirjutatud pitsimuster, sulekiri, andis tyrgi mitmevärviliste lõngadega palju toredaid värvilaike. Kudusin mitmes suuruses ja erinevate värvitoonidega õige mitmeid salle, kõigepealt kudumismasinal salli nn kere ja siis tavalistel varrastel otsapitsid, mida piltidel näha võib. ................. Ma leian, et kudumismasina põlgamine on harimatu/asjatundmatu, tänamatu ja rumal. Kes tahab PUHAST KÄSITSI tehtud asja, peab olema võimeline ka need sajad töötunnid suure kudumi PUHTALT KÄSITSI kudujale ka kinni maksma. Kui ei ole, siis tuleb leppida imelise ja tänuväärse silmuskuduja abilisega, või odava, aga masendava taustaga aasia orjatööga. Mehhaaniline käsikudumismasin tuleb ju niikuinii käsitsi valmis sättida, siis käsitsi regullida lõngapinged, mustriseaded ja perfokaart, ning seejärel tundeliselt ja õige kiirusega liigutada silmuseid loovat kelgumehhanismi, samal ajal jälgides yhe silmaga, ega lõngas ei ole sõlmi vms, kas ymbertõstetavate silmuste nõelu on õiges asendis õige arv, kas need on õigetes kohtades jne. Lõppude lõpuks põlgavad inimesed meie tublisid abilisi täiesti ilmaasjata - tegu pole ju robotiga, et viskad kasti yhest otsast aga lõnga sisse ning teisest tõmbad välja õiges suuruses ja tiheduses, veatu ja viimistletud kudumi! Minu kallis Brotheri kudumipilduja on kyll suuremaks tootmiseks liiga niru, mõeldud ikkagi kodustele hobikudujatele, aga kunstnikule täiesti suurepärane, mitmekylgne ja kvaliteetne masin. Loodan, et me loome koos veel palju toredaid ja toredamaid kudumeid.