Sunday, January 27, 2013

Tehnika ja tehnoloogia

Tavaliselt ostad poest riideasja, mõtlemata selle materjalide ja valmimise yle. Kõige parem, kui kehakate on nii mõnus, et seda pole seljas näha ega tunda - asi on ilus ja mõnus, ei kisu ega torgi, oleks nagu oma nahk, tegijad on teadnud, mida teevad... Mul on praegu yks kamps kudumisel. Tykid on valmis ja ootavad kokkunõelumist. Aga see pole yldiselt kõik - kui esi- ja tagatykid on õlajoonelt kokku õmmeldud, siis tuleb varrukas õlajoont pidi kylge ja viimaseks pikk kyljeõmblus varrukast kampsi allservani. Mitte nii, et õmmeldakse vest valmis ja siis hakatakse varrukatorudega vaeva nägema. Aga see pole veel kõik. Vaja on esitykkide silmad yles võtta ning kududa ristipidi kinniseliist. (Võib ka õigetpidi, oleneb mustrist ja materjalist.) Viimaseks korjan yles kaelusesilmad ja koon krae. Võib soonikus, võib parempidises, olenevalt kudumisriistadest. ....................... Kuidas kudumitykki masinal lõpetada, seda ma kooli ajast ei mäleta. Muide, alustamist õpetati nii, et alguseks kududa mõni rida teise lõngaga ja hiljem käsitsi serv kinni silmata, aga masina kasutusjuhendis oleva silmajaga alustamise õpetuse idee j2rgi hakkasin kudumit alustama heegelketile. Siis panin paraja pikkusega kudumi esimest rida pidi uuesti nõeltele ja kudusin serva kinni - tekkis kenasti kinnitatud sirge serv. Niimoodi jääb ära hilisem jändamine tylika rullikiskuva kudumi nõelumisega. Teiste aukude ja servadega on sama - kudum tuleb uuesti nõeltele korjata ning uue detaili kohe kylgekudumine annab 1) korrektse yhenduse ja 2)hoiab palju aega kokku. Kahjuks ei tulnud mulle pähe valmiskootud kudumitykk enne mahavõtmist masinal kinni heegeldada, et ära hoida tylikas rullitava kudumi näpu vahel kinni nõelumise töö. Kas seda ka kunstikas õpetati, ma loomulikult ei mäleta! ........................ Ysna palju on valatud tinti ja kilobitte riideesemete hinnakujunduse teemadel. Põhikonflikt on seal, kus inimesed tahavad unikaalset käsitööd kätte saada masstoodangu hinna eest, mõtlemata kummagi poole kulude yle. Aga inimesed peaksid siiski aru saama, et praegu on maailmas yletootmiskriis, käsitööd ei tee keegi vaesusest ja hädast, vaid soovist luua kvaliteetsemat eset kui iga inimese eripäradega arvestamata loodud odav masstoodang, mis peab jõudma igayheni, ka vaeseima ostjani. Aga inimene on keerukas loom - kui yks lepib kiledressi ja kiireltlagunevate kestvuskaupadega, siis teine soovib keerukat, kestvat ja kallist eset. Kallist mitte ainult hinnalt, vaid just emotsionaalselt. Mina olen kyll seda sorti, et raha ununeb, aga ese jääb. Seega ma ei taha osta asju, mis kuluvad-räbalduvad sama kiirelt, nagu häviks paber, millest on tehtud raha.

Tuesday, January 22, 2013

Kampsun kui metsik hirv

Kuskil allpool kirjeldatud hall kamps, mida ma terve sygise kudusin, sai valmis. Täpsemalt detsembri algusepoole. Aga enne veel, kui ma jõudsin asja viimistleda ja kõik lõngaotsad peita, kadus see pagana kudum koos kundega metsa! Sõna otseses mõttes. Käis teine kyttepuid tegemas. Kuna olevat nii soe, hea ja mõnus, siis praegu näen ma oma esimest (ja ilmselt ka ainust) käsitsikootud kampsunit ainult siis, kui ta juba õlijat värvi on ja pesu vajab. ........... Nyyd on vaja 1) teha uus vähemalt sama hea kampsun, et vana veidi aega puhata ja hooldust saaks, 2) tabada pildile hetk, kus õnnelik omanik koos kampsiga. .......... Kudumismasin on hea, palju parem, kui ma ammu-ammuste õpingute järgi mäletasin. Praegu ootab 1) Brotheri kudumismasin remonti, sest lapsed oskasid kelgu plekkraamile eiteakuidas eiteamillega niimoodi virutada, et 1,5mm-ne terasplekk on kõver nagu miiniga pihta saanud tank ja vajab pingil painutamist - systeem peab mikromeetri täpsusega kuju saama, muidu kelk lihtsalt ei hakka liikuma. Ehk saab mu pardamehaanik selle täna tehtud, kui tal töö juures kylmatehas valmis... 2) leidsin yhest imelisest kaltsukast yhe väärkoheldud Empiral Knitmasteri kudumismasina, mis on nyyd vaja puhastada, õlitada ja jooksma panna. Sellel masinal kahjuks on juba hulk juppe-tarvikuid puudu (kujutan ette, et ka sellel mudelil on olnud pitsikelk ja rida silmusetõstjaid-nõelakesi-markereid), aga parempidikudumi komplekt on vähemalt olemas. Loomulikult pole tal ei manuaali ega kõiki mustritarvikuid, aga arvestades masina enda olemust on parempidikudumikomplekt iseenesest juba väga hea asi. ................... Aga ärge arvake, et ma nyyd oma hoolsa ja ahne armastusega kogutud vardad Kia-tööstusele saadan! EI! Täna (nagu ka mitmed varasemad hommikud) silmailuks hommikukohvi juurde uurisin käsitööajakirjast pitsikirju, et närvikosutuseks ette võtta yks peen sall. Haapsalu on liiga suur ja peen, ei sobi praegu mu ellu kuidagi, aga yks niisama pehme kaelakallistaja, millega vajadusel ka veidi esineda, kulub alati ära. Ja minu lugupidamine meie käsitöömeistritele - linkepidi ringikulgemine tõi minuni terve hulga imelisi kudumismeistreid peente vanade mustritega kindakeste asjatundlikest loojatest kuni tuhandete nuppudega suursallide tegijateni! Milline imeline maailm!