Korraks

Täna hommikul säratas päike, nii tore oli nina soojendada. Lõunaks asendus see tihedate pilvede ja suuuurte sulalumehelvestega.
Mu pillipere kasvas veel yhe lapsukese võrra. Yks päälinnamees myys yleliigseks jäänd 5-keelset bassi. Pärast poolteist kuud kestnud lihtsaid ja sõbralikke seiklusi jõudis pill minu juurde. Ilus nn jazz-bass, mõnus käes hoida ja ilus kõrvale kuulata. Omaette basskitarriga soolotada on tore, aga kevadepoole läheb jälle bändihooaeg lahti. Praegu on kõik liikmed haiged v ei ilmu mängu kohale. :)
Aa, et mis bänd on ka. Kuna teised poisid pille mängida oskavad vähe, siis oleme folkindustriaalmetalbänd nimega Vend Hunt. Meil on väga pikkade pelkirjadega väga pikad laulud ja igat laulu esitame ainult 1 korra, hiljem seda laulu sellisel kujul enam ei kuule. Sellel on lihtne põhjus - teisi mängijaid ei tohi noodikirjaga traumeerida. :) sest ega me muusikat ei tee, me veedame lõbusasti aega.
Oleks neid mänge rohkem, aga kõik siin ilmas ei ole minu ehitada.
Terrrvis ei ole just parim. Pereliikmed kah korraldavad asju. Selle peale ma ketran.